Hing peaks sulama... aga ei sula veel

2006-04-29T15:14:00.000+03:00

Laupäevane päev osutus "vabaks" (polnud mingeid plaane), ja otsustasin veidi jalutada ja tutvuda kodu läheduses arendatava ehituspiirkonna uusehitistega.
Arendatake meie koduse korrusmaja ümber aga nii mis hirmus. Teisel poolt teed kerkivad majakesed hanejalgadel, üks koledam kui teine. Paistab, et arhitektid on nendest projektidest kaugelt mööda käinud. Inimesed ehitavad seda, mis pähe tuleb. Jah, Nõmme on juba ise- ja täisehitamisega rikutud, isegi pöördumatult rikutud, kuid ajalooline selgroog hoiab seda siiski veel püsti. Aga see uus-ehitus... no mai tea. Üks on karp ja teine on kuut, üks on funk ja teine on punk. Kõik see elab teineteise seljas ilma mingi süsteemita selles mõttes, et ei ole range planeering, aga ka mitte vabaplaneering. Mine võta kinni.
Mööda teeäärset porirada jõudsin lähima uusrajoonini. Need asuvad siin üksteisele lähedal, paarsada meetrit vahet, aga neid eraldab räämas tühermaa, metsik võsa ja rämps. Ja veel miskit, mida saab pidada mentaalseks erinevuseks - kuna arendajad vist ei suhtle teineteisega (ja miks nad peakski?), siis on iga platsi peal oma ideoloogia ja ehituslahendus. Kokku see kõik muidugi ei kõla, aga see ei huvita mitte kedagi.
Lähimas rajoonis on kolmekorruselised, inetud, pleekinud aluspesu värvi majad. Neid on püütud muuta lõbusamaks puitvõredega, aga pigem tekitab see vanglat meenutava morni efekti. Ühel rõdul kükitasid inimesed ja vahtisid ülestuhnitud maad, mis eraldas nende maja vastasmajast. Kahe maja vahel oli paarkümmend meetrit. Eks nad näe siis seda pesu värvi tulevikus ka naabermaja magamistoa akendest.
Samas kõrval on mingid eramud, "eri stiilides" - bojaaristiilis, skandinaavia stiilis ja ilma stiilita. Siis edasi põlenud kulumaastik.
Jalutasin edasi, aga enesetunne oli närviline. Ehkki põlluserv vetrus mõnusalt taldade all, ei tekkinud head maal-oleku tunnet.
Oja serva pidi jõudsin lagendikule, mida näen oma rõduaknast. Keset seda lagendikku on freespalkidest maja. Maja ühel poolel on tohutu hulk lõhutud küttepuid, maja taga kolihunnik ja maja ees paremal välikäimla. Katusest ulatub välja korsten.
Vaat seda maja ma kadestan. Mulle pakub alatist tegevust mõtisklemine, et kes seal majas ikkagi elab ja kuidas ta seal elab. Ega ma seda täpselt teada ei tahagi, see võtaks mult nuputamise mõnu ära. Selles majas on midagi sõltumatut ja isepäist ja mulle tundub, et seal sees on hubane ja veidi segamini elu.
Majal pole aeda, on vaid metallpostid metsa all. Jalgrada läheb siiski teisel pool metallposte. Inimesed ikka hoolivad sellest omanikust ja ei tungi ta koduõuele. Kuigi - üks majaomanik, kes elab merekaldal ja kelle krunt on korraliku taraga ümbritsetud, rääkis, kuidas aeg-ajalt tungitakse üle aia, visatakse sealt jalgrattaid üle ja vihastatakse, kui peremees sissetungijat noomima hakkab.
Aga seal sain aru, miks ma seda metsasjalutamise rahu ei saavuta. Sest kogu aeg kõlas kõrvus maanteemüra. Iga paari sekundi järel sõitvad autod tekitavad närvilise mürafooni, mis ei lase mõtetel selgineda.
See oligi mu tänane õppetund. Müra sees (või käes) ei saa jalutada. Kui müra ulatub metsa, siis on mets rikutud. Järgmine kord olen targem. Kui on vaba aega, siis sõidan maale. Sinna maantee müra ei kosta, vaid naabri traktorihääl või külavaheteel tolmutav poiss võrriga. Aga need on rohkem juba looduse hääled.

Pildil on ojatagune salapärane metsalagendik. Kes seal küll elab?

ERAKLIINIK

Hing peaks sulama... aga ei sula veel